46 Δ horisont 6/2007

TOOMAS TIIVEL

K onverentsi põhikorraldaja oli Eu-roopa teadustoimetajate assotsi-atsioon (European Association of

Science Editors, EASE), mis tähistas Tal-linnas ühtlasi juba kolmekümnendattegevusaastat. EASE ühendab mitmesu-guse kogemuse ja keeletraditsioonigaliikmeid, kes on huvitatud teaduskom-munikatsioonist ja -toimetamisest.EASE annab välja kvartaalset ajakirjaScience Editing. EASE veebilehelt leiabhuviline muu hulgas eestikeelsed ju-hised inglise keeles publitseeritavateteadusartiklite autoritele ja tõlkijatele(http://www.ease.org.uk/sites/default/files/ease_guidelines-june2011-estonian.pdf).

Alguseks paar sõna teist endast?Olen hariduselt käitumispsühholoog.Kui 19. sajandi lõpus uurisid psühho-loogid ja psühhiaatrid põhiliselt hälbi-nud käitumist, siis sestpeale on psüh-holoogia oluliselt laienenud. Varemolid ka ajakirjad üldised, püüdsid hõl-mata kogu inimkäitumist, neid oli väheja need jõudsid enam-vähem kõigihuvilisteni. Praktiliselt kõik ühe alateadlased olid kirjavahetuses ningtundsid üksteist. Nüüd on toimunudspetsialiseerumine. Minu alal, täpse-malt sõltuvusteemadel, olgu tegu alko-holi, narkootikumide või hasartmän-gudega, ilmub tänapäeval sadu ajakirjupaljudes keeltes. Sama on toimunudkõigis teadusharudes. Teadus on muu-tunud rahvusvaheliseks.

Mis on EASE?EASE on teadustoimetajate rahvusvahe-line ühendus, mille töövorm on kirjava-hetus ning perioodilised kokkusaami-sed, et kooskõlastada tegemisi, lahen-dada ühiseid probleeme ja hoida kõrgelväljaannete kvaliteeti.

Areng on olnud väga kiire. Kui veelpaarkümmend aastat tagasi oli teadlasepeamine väljund paberajakiri, siisnüüd on suur osa suhtlusest digitaalne,nii kirjavahetus kui ka teadusartiklid.Oluline on hoida nii artiklite sisulistkui ka eetilist taset.

EASE-s on hõlmatud nii suured kuika väikesed. On suuri laia levikugaajakirju, samuti väikeseid, on nii inglis-kui ka rahvuskeelseid. Kõigil peabolema eluõigus.

Kui palju ilmub maailmas teadusajakirju? Kuipaljud neist on digitaalseid? Mitmeid üllita-takse ilmselt paralleelselt nii paberil kui digi-taalselt?Kui palju neid on, ei tea täpselt keegi.Küsimus taandub sellele, mida pidadateadusajakirjaks. Tõenäoliselt on neidüle 100 000 nimetuse. Viimasel viieküm-nel aastal on kasv olnud eksponent-siaalne, nagu on oluliselt kasvanud kateadusega tegelejate arv. See näitabühiskonna arengutendentse – mida pee-takse oluliseks, mida finantseeritakse.

Mingil hetkel võib tunduda, et kirju-tatakse rohkem, kui jõutakse lugeda. Etaga teadus üha spetsialiseerub, leidublugejaid ka väga kitsal alal tegutsevaleteadlasele. Ka kitsa küsimuse mõistmi-seks läheb ju vaja tausta, mida need kir-jutised kildhaaval annavadki. Teadlasedjustkui komplekteerivad teadmisteladu, kust oluline info oleks kiiresti,võimalikult täielikult ja tõeselt kätte-saadav. Kunagi seisis see info raamatu-koguriiulitel, nüüd on digitaalne.

Samas on selge, et mitmeid väljaan-deid peavad teadusajakirjadeks üksnesneed, kes seal oma töid avaldavad. Kee-lata seda ei saa, aitab üksnes kriitilinehindamine ja kvaliteedikontroll.

Edasist arengut on peaaegu võimatuennustada, nagu ei osatud ette nähapraegust olukorda, kus suur osa raama-

Teadlased komplekteerivad teadmiste laduehk teadusajakirjad digitaalses maailmas

Tallinna Tehnikaülikoolispeeti juunis konverentsi,mille teema oli digitaalsekeskkonna mõjutippteadusajakirjadeigapäevatööle.

ERA

KOG

U

Tallinna konve-rentsil peeti neliplenaaristungitning hulk paral-leelseid sessioo-ne. Olulisel ko-hal oli küsimus,

kuidas areneb rahvuslikust teadusaja-kirjast digitaalsete vahendite abil rah-vusvaheline ning kuidas hoida rahvus-vahelises teadusajakirjas rahvuslikkujoont. Praktilised seminarid kesken-dusid toimetamisele ning keele- ja stiili-probleemidele. Konverentsi sessiooni,mis tegeles bibliomeetria küsimustega,juhatas Connecticuti ülikooli professorning teadusajakirja Addiction asutajaja toimetaja psühholoog THOMASBABOR, keda küsitles TOOMAS TIIVEL.

Thomas Babor

46 Δ horisont 4/2012

horisont 4/2012 Δ 47

tuid ja ajakirju on loetavad arvutis. Ontäiesti võimalik, et kaob harjumus-pärane ettekujutus ajakirjast, mis onkahe kaane vahel. Seda pole enam vaja,sest kitsama eriala inimest huvitab väl-jaandes üks kindel artikkel. Jääb digi-taalne artiklite kogumik, mida toime-tab ja annab välja usaldusväärne eks-pertide grupp, mis tagab info kvaliteedikoos kommentaaride, kokkuvõtete jakirjanduse viidete ning ülevaadetega.

Ajakirjad püüavad hoida oma taset, ajakirjamaine omakorda lisab artiklile väärtust. Kuikeegi avaldab oma töö Nature’s või Science’is,hinnatakse seda enamasti kõrgemalt kuilokaalses, väikese levikuga ajakirjas avalda-tut. Kuidas digitaalses maailmas teadustöidhinnatakse?Teadlased on viimased nelisada aastattöötanud suuresti isoleeritult, suhtlusedokumenteerimine on olnud keerukas.Digitaalse suhtluse oludes on ka kogukommunikatsioon kättesaadav. On või-malik uurida teadlaste käitumist võimingi teadustöö ja teadusgrupi mõju.Teadusbürokraatide hulgas on levinudohtlik mõtteviis, nagu peaks mõju ole-ma kohene ja suur. Ent teadust tehakseka teaduse enese nimel ja see panustabkultuuri üldisemalt. Ohtlik on näha jahinnata üksnes seda, millel on otsenerakenduslik väärtus.

Artikli puhul on võimalik tuvastada,kui paljud, kui tihti ja mis aja jooksulon seda lugenud ja tsiteerinud. Täiestivale on hinnata artiklit ainult seetõttu,et sel on palju lugejaid kohe avaldamisejärel. Niisugune artikkel võib olla pooleaasta pärast unustatud. Samas avaldubmõne teadustöö väärtus pikema ajajooksul ja palju mõjuvamalt. Teadustööhindamisel peaks niisiis lähtuma mit-metest kriteeriumitest.

Teadusajakirju hinnatakse ühe formaalsenäitaja alusel, milleks on mõjufaktor (impact

factor). Mis see on ja mida sellest arvate?2006. aasta esikümne algusse kuulus sõl-tuvalt metoodikast ühel juhul AnnualReview of Immunology, Nature ja Scienceolid tagapool, teisel juhul olid viimased jäl-legi eespool.See on formaalne näitaja, mis kajastab,kui palju on teised teadlased mingiskonkreetses ajakirjas avaldatud artik-leid teatud aja (näiteks kahe aasta) jook-sul keskmiselt tsiteerinud. Saadaksearv, mis ongi ajakirja mõjufaktor konk-reetsel aastal. Sel hinnangul on selgedpiirangud. Teadusalad on erinevad,mõnel puhul on reageerimine kiirem,

teisel aeglasem ja mõju pikaajalisem.Ka võivad ajakirjade väljaandjad mõju-faktorit oskusliku tegutsemisega mani-puleerida. Igatahes ei tohiks mõjufak-torit mingil juhul absolutiseerida,ehkki midagi see arv kindlasti näitab.Kõrge mõjufaktoriga ajakirjad on vägavalivad, kuid võivad ka vigu teha, sestvalivad ju konkreetsed inimesed.

Statistilised meetodid arenevad pide-valt, ka mõjufaktori arvutamine. Sedaarendavad mitmed nii riiklikud kui kaerafondid ja instituudid, kes uurivadning toetavad teadust, samuti suuredraamatukogud. Praegu hinnataksemaailmas selliselt rohkem kui 11  000teadusajakirja, seega umbes kümnen-dikku.

Uuritakse ka teaduse tegemist, tea-duse filosoofiat ja sotsioloogiat. Bib-liomeetria uurib, kuidas artikleid loe-takse ja tsiteeritakse. Teadusajaloolaseduurivad nii teaduse arengut kui kateadlaste käitumist ja organiseerumist.Need alad on viimasel ajal maailmasoluliselt arenenud.

Tihti saab rohkem tsiteeringuid lihtsaltpopulaarne ala, nagu näiteks viimase ajaüks hitte ja rahamagneteid – kliima sooje-nemine. Artiklil võib olla üks autor, aga neidvõib olla ka sadu ja isegi tuhandeid. Millineon sel juhul ühe autori panus? Ka on sot-siaal- ning humanitaarteaduses need asjadkeerulisemad. Kuidas artikli väärtust ikkagiobjektiivselt hinnata?Teadus on nii individuaalne kui kollek-tiivne fenomen. Albert Einstein kirjutasüksinda ja avaldas artikleid tagasihoid-likes ajakirjades. Vähesed mõistsid algu-ses, mida ta oli avastanud. Kuigi katema looming oli kollektiivne, seebaseerus eelneval teadmisel ja samasgeniaalsetel valikutel. Tuhanded ini-mesed töötavad igaüks kitsal alal, vajaon geeniust, kes teeks selle originaalseüldistuse, mida on kombeks nimetadaparadigma muutuseks.

Loomulikult on palju ka autoreid,keda tsiteeritakse üldse mitte originaal-se idee pärast või seepärast, et nendetöö pealkiri on lööv. Kuid see ei tohikspikemas perspektiivis olla määrav.

Ent tsiteeritakse ka vigu ja kritiseeri-takse mõnda seisukohta, ka mitmetemetoodiliste ja tehniliste detailide tsi-teerimine ei tähenda alati, et tööl onoluline mõju. Suur tsiteeritavus ei näitaniisiis tingimata väga head teadust.

Sotsiaalia ja humanitaaria töödehindamiseks on välja pakutud oma süs-teem, mis on kindlasti vajalik, sest ühemetoodikaga ei oleks eri teadusharudesavaldatut õige võrrelda. Samas poleõige õigustada teadustöö madalat tasetebamäärase jutuga ala spetsiifikast japiirkondlikust eripärast.

Bibliomeetria on aastatega arene-nud, kuid perfektsusest on asi muidugikaugel ja ilmselt pole kunagi saavu-tatav olukord, kus kõik oleksid rahul.

Rahvusvaheliseks teaduskeeleks on täna-päeval inglise keel. Milline on teiste keeltetulevik? Nende hulgas on suuri, aga ka pisi-kesi, nagu eesti keel. Iga autorit huvitab, ettema kirjutatut loetakse, samas tahaks, etkeeled säiliksid. Milline on rahvuslike ja mitte-ingliskeelsete teadusajakirjade tulevik?Inglise keele kui lingua franca dominee-rimine on tegelikult suhteliselt uusnähtus. Veel kolm aastakümmet tagasiilmus 70 protsenti teadusartikleid teis-tes keeltes, praegu on see osakaal 30protsenti.

Me ei tea, kas inglise keel jääb pea-miseks teaduskeeleks või asendub seenäiteks hiina keelega.

Üks Eesti esimesi teadusajakirju oli DorpatiLooduseuurijate Seltsi Aruanded Jurjewi Ülikooli juures (pildil neljas köide aastast1876). Sellest on välja kasvanud praeguneEesti Looduseuurijate Seltsi Aastaraamat, midaüllitab Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus.

1838. aastal asutatud Õpetatud Eesti Seltsi Toimetiste esimene köide ilmus 1846. aastal.

Kuidas on olukord EESTIS?

Kuidas defineerime teadusajakirja Eesti kontekstis, saab lugeda Eesti Teadusinfosüsteemi ETISdokumendist https://www.etis.ee/otsingud/classification.aspx. Hinnanguliselt on Eestis väljaantavaid teadusajakirju sõltuvalt definitsioonist 15–30. Eesti Teaduste Akadeemia annab väljaüheksat teadusajakirja, mis on rahvusvaheliselt eelretsenseeritavad, enamikku kajastavad karahvusvahelised teadusinfosüsteemid ISI ja Scopus. Lisaks veel kõrgkoolide ja teiste teadus-asutuste üksikud väljaanded. Journal Citation Reports 2011 (hetkel kõige värskem väljaanne),mis arvestab kokku 2011. aasta viited 2009–2010 ilmunud artiklitele, on arvutanud mõju-faktorid kuuele Eestis väljaantavale teadusajakirjale. Kõrgeim on see ajakirjal Estonian Journalof Earth Sciences – 1,321 (võrdluseks: maailmas oli 2006. aastal kõrgeim Annual Review of Immunology – 52,280).Teisalt on Eesti teadlased ETIS-es kirja pannud oma teadustööd. Neid Eestis üllitatavaid perioodi-lisi väljaandeid, kus avaldatut peavad meie teadlased teadustööks, on ligikaudu 300 nimetust.Humanitaarteaduste ajakirjade nimestik on European Reference Index for the Humanities (ERIH),mis sisaldab ka mitmeid Eestis välja antavaid ajakirju sotsiaal- ja humanitaarteaduste alal.Open access ajakirju on Eestis 21, osa neist teadusajakirjad. Ülevaate neist leiab Tartu Ülikooliraamatukogu kodulehelt www.utlib.ee. ●

TOOMAS TIIVEL (1952) on bioloog ja diplomaat.Lõpetanud 1975 Tartu Ülikooli zooloogina, töötanudTA Eksperimentaalbioloogia Instituudis ning Keemi-lise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis teadurina,Tallinna Pedagoogikaülikoolis bioloogiaprofessorina.Bioloogiakandidaat, uurinud putukate rakusisestesümbiontide ultrastruktuuri. Olnud Eesti TeadusteAkadeemia Kirjastuse direktor, suursaadik Lätis jaRootsis. Horisondi rubriigitoimetaja.

AUTORIST

Tartu Ülikool üllitab jätkuvalt rahvusvaheliselttunnustatud semiootikaajakirja, millele 1964. aastal pani aluse Juri Lotman.

Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised on üks üheksast teadusajakirjast, mida meieteaduste akadeemia tänapäeval välja annab.See on ainus valdkonnaülene väljaanne, ülejäänud kaheksa on erialased.

On väga häid teadlasi, kelle esimenekeel ei ole inglise keel. See on neilekonkurentsis puuduseks. Samas on pal-jud olulised avastused ja originaalsedteooriad avaldatud mõnes teises keeles.Ma ei usu, et siin tulevikus midagimuutub. Mõttekäigu originaalsusele onhea, kui teadlane mõtleb keeles, midata kõige paremini valdab.

Teine oluline aspekt on selles, etpaljud teadustulemuste tarbijad ei val-da inglise keelt ning vajavad tõlget.Seetõttu on vaja lisaks inglise keelele kateisi keeli ja teistes keeltes avaldamist.Mingist rahvaarvust alates on see kind-lasti õige ja seda tuleb toetada, kas võirahvuskeelte säilimise ja arengu pärast.Kõik sõltub muidugi selles keeles kirju-tavate ja lugevate teadlaste kriitilisestarvust – kui mingi eriala inimesi onikka liiga vähe, pole sel mõtet.

Rahvusvahelise ajakirja puhul mää-rab eelkõige kvaliteet ega ole vahet, misriigis seda välja antakse. Eeldus, et

suurte teadlaskondadega rahvad naguhiinlased või venelased peaksid kirjuta-ma üksnes inglise keeles, ei ole kind-lasti põhjendatud. Väikesed peavad iseotsustama, mida nad vajavad. Ehk ontulevik selles, et olulisi asju avaldataksemitmes keeles, ajakirjad on mitme-keelsed.

Kvaliteetsetes teadusajakirjades tagabkvaliteedi artiklite eelretsenseerimine. Seeon suur, kuid paratamatu töö. Suurem osateadusajakirju siiski pole eelretsenseerita-vad. Millised on arengud selles vallas?Retsenseerimine (kaks-kolm hindajat,kes soovitavad ka muudatuste tegemist)on tihti subjektiivne. Võib juhtuda, etkogenud toimetajate töö võib olla tule-musrikas ka mitte-eelretsenseeritavatesajakirjades. Ka siin ei saa rääkida abso-luuthinnangutes. Oluline on kriitilineja skeptiline suhtumine ning tervemõistus.

Ka EASE töötab taolisi standardeid

välja. Töö autori(te)lt on vaja saada pii-sav hulk infot, veendumaks, et tegemistei ole võltsingu, andmete varguse võireklaamiga, teadmaks, kuidas on uuri-mistööd finantseeritud, et ei olekshuvide konflikte jne. Ka peaks eelret-senseerimise ja hindamise protseduurolema võimalikult selge ja läbipaistev.Loomulikult peaksid ajakirjad tegemakogu selle bürokraatliku protseduurivõimalikult lihtsaks.

Püüame ühiselt luua ja kehtestadaminimaalseid rahvusvahelisi standar-deid. Ilmselt ei ole otstarbekas kehtes-tada üleüldisi reegleid, vaid ikka ala-spetsiifilisi. Loomulikult on riike, kesjätkavad omal viisil, kuid lugejad pea-vad selliseid asju teadma.

Millisena näete raamatukogu tulevikku?Raamatukogu roll on kindlasti muu-tunud. Raamatukogudele jääb valikutegemine, mida säilitada, kuidas orga-niseerida infot ja aidata sellega mitteainult teadlasi, vaid kõiki kasutajaid.Suurem osa teadusajakirju on kättesaa-davad kas raamatukogus või digitaalse-na uurimisasutustes, kuhu need on tel-litud. Viimasel ajal on levinud ka n-övaba juurdepääsuga (open access) ajakir-jad, mida kõik soovijad saavad digi-taalselt lugeda ja kopeerida.

Teadusajakirjandus liigub selgeltdigitaliseerimise suunas. Samas onkopeerimine endiselt äärmiselt oluline.Aleksandria raamatukogu põleng tõisuure hävingu, kuna paljud tekstid olidainueksemplarid. Maailmas on mitmedrahvusraamatukogud, kus on tallelselle maa ja rahva jaoks olulised doku-mendid. Ma ei usu hästi mingisse üle-maailmsesse „pilve”, kindlamad onkohalikud lahendused ja tekstide hoid-lad. Suur oht on selles, et väiksemadraamatukogud ei saa piisavalt toetust,et viia olulised tekstid digitaalsessevormi. Seega on need dokumendidpaljude jaoks igaveseks kadunud, needei ole uues digitaalses maailmas kätte-saadavad. Uurijad, kes saavad infot üks-nes digitaalsetest väljaannetest, jäävadneist paratamatult ilma. Sellega onjuba tekitatud olulist kahju. ●

48 Δ horisont 4/2012